Ühe lolli targutused Vol. 2

[marley]

Endal oli ka üks DMM, esimene välismaa plaat üldse (aastal 78), vahetasin
katkise hõbeuuri vastu. Burning Spear "Lion". Sellega käisime kümmekond aastat
hiljem sõpradele grammofone valimas poes. Mäletan üht korda, kus selle piklike
kastidega (need, mis hiljem paljudel autodes tagaakendel olid) Melodija grammarit
valisime: viis komplekti praakisime välja! Võite müüja seisundit ette kujutada,
aga olime kambaga ja tema kõrv kuulis sama hästi, kuidas bass plärtsuma läks.
Kusjuures vene plaatidega plärtsus vaid üks neist viiest.

Kvaliteedilt ja kõlalt on need küll tõeline koorekiht -- tol ajal umbes nagu kasseti ja lintmaki erinevus kõlaliselt (tehnika polnud ka kiita sedasama Melodijat arvestades).

walwal, millised vene plaadid need päris dmm-id on, mida kuulanud oled?
Mulle pole küll ühtki peale vuflite ette juhtunud, korraliku DMM-i kuuleb ju kohe ära (-;