31-05-2010, 07:44 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 31-05-2010, 07:45 PM ja muutjaks oli Max27.)
Ma kirjutan ka veidi omapoolsetest kogemustest veidi lähemalt antud valdkonnas.
Madala oomise maandustakistuse mõõtmiseks on muidu olemas vastavad mõõteristad, nn. nulloommeeter või siis teisisõnu mõõtesild. Mõõtmisel kasutatakse erinevaid voolutugevuse reziime, digitestri takistuse mõõtevool on väga väike ja sellega tegelikku maandustakistust teada ei saa tihtipeale. Paljudel juhtudel võib põhjustada digitestri nn. näidu suurt ujumist ka tühjenenud patarei või aku. Savipinnas samas on elektrijuhina vägagi hea ja seal maandamisega proobleeme ei tohiks olla, liivamaa puhul aga tuleb kasutada tihti korduvmaansust ja kuni 3,5m pikkuseid maandusvarbasid.
Katusel olevate piksevarraste maanduskontuurid on soovitav vedada mõistagi hoone katuse ja seinte pinnalt distantseeritul, st. et maanduskatankat ei ole soovitav vedada kuskilt seinavahelt ega katuse alt. Põhjus väga lihtne, tugeva piksetabamuse korral võib maanduskontuur katkeda suure voolu tõttu, just nagu sulari element ja kaarleek võib süüdata seina ja katuse konstruktsioonid. Olen isiklikult näinud omaaegseid vene piksemaandus süsteeme suurtel hoonetel, kus maandus katanka (diam. 10mm) oli katkenud ja nn. vahelt välja sulanud ligi meetri jagu. Pikse puhul on tegemist vägagi võimsa ja teinekord ettearvamata suure purustusjõuga loodusnähtusega ning vahel ei aita ehitist päästa ka kõige parem piksekaitsmete ja otsemaanduste süsteem, kuigi need paigaldised vähendavad kordades pikselöögist tingitud põlenguriske. Igaljuhul on tegu õigesse kohta mineva investeeringuga, eelkõige peaksid selliseid piksemaandus süsteeme paigaldama eramaja omanikud, kelle maja ja muud hooned paiknevad kõrgematel maastiku kontuuridel ja kus lähedal on põhjavesi ning puuduvad läheduses suured põlispuud nagu tamm ja pärn. Samuti on statistika järgi suurem oht piksekahjustuste kohapealt majapidamistes, mis asuvad elektrivõrgu liinide lõpus. Viimase asja osas on omalgi maal palju erinevaid ja hulle olukordi nähtud küllaga.
Madala oomise maandustakistuse mõõtmiseks on muidu olemas vastavad mõõteristad, nn. nulloommeeter või siis teisisõnu mõõtesild. Mõõtmisel kasutatakse erinevaid voolutugevuse reziime, digitestri takistuse mõõtevool on väga väike ja sellega tegelikku maandustakistust teada ei saa tihtipeale. Paljudel juhtudel võib põhjustada digitestri nn. näidu suurt ujumist ka tühjenenud patarei või aku. Savipinnas samas on elektrijuhina vägagi hea ja seal maandamisega proobleeme ei tohiks olla, liivamaa puhul aga tuleb kasutada tihti korduvmaansust ja kuni 3,5m pikkuseid maandusvarbasid.
Katusel olevate piksevarraste maanduskontuurid on soovitav vedada mõistagi hoone katuse ja seinte pinnalt distantseeritul, st. et maanduskatankat ei ole soovitav vedada kuskilt seinavahelt ega katuse alt. Põhjus väga lihtne, tugeva piksetabamuse korral võib maanduskontuur katkeda suure voolu tõttu, just nagu sulari element ja kaarleek võib süüdata seina ja katuse konstruktsioonid. Olen isiklikult näinud omaaegseid vene piksemaandus süsteeme suurtel hoonetel, kus maandus katanka (diam. 10mm) oli katkenud ja nn. vahelt välja sulanud ligi meetri jagu. Pikse puhul on tegemist vägagi võimsa ja teinekord ettearvamata suure purustusjõuga loodusnähtusega ning vahel ei aita ehitist päästa ka kõige parem piksekaitsmete ja otsemaanduste süsteem, kuigi need paigaldised vähendavad kordades pikselöögist tingitud põlenguriske. Igaljuhul on tegu õigesse kohta mineva investeeringuga, eelkõige peaksid selliseid piksemaandus süsteeme paigaldama eramaja omanikud, kelle maja ja muud hooned paiknevad kõrgematel maastiku kontuuridel ja kus lähedal on põhjavesi ning puuduvad läheduses suured põlispuud nagu tamm ja pärn. Samuti on statistika järgi suurem oht piksekahjustuste kohapealt majapidamistes, mis asuvad elektrivõrgu liinide lõpus. Viimase asja osas on omalgi maal palju erinevaid ja hulle olukordi nähtud küllaga.