Alustuseks siis üks lihtsat tüüpi liuglüliti (tihti ka ALPS-i toodetud).
Kuna lüliti otsad on lahti, siis mitmekümne aasta jooksul oksüdeeruvad lamellid tublisti. Kui need veel fonoahelas paiknevad, siis millivoldi tasemel signaali neist läbi ajada ei tundu olevat tark tegu.
Lahti võtmiseks tuleb lüliti plaadilt välja joota, alusplaati kinni hoidvad metallist nagad väikeste lõiketangidega sujuvalt ja rahulikult laiali painutada ning pealmine korpus alusplaadilt otse üles tõsta. Kui painutamisega rabistada, võib mõni naga ära murduda.
Kui asja rahulikult teha, jäävad liikuvad ühendussillad alusplaadi lamellide külge.
Lüliti fiksaatorkuuli ja selle vedru ladumist on eriti soovitav vältida.
Kuna lamellid võivad olla ebasümmeetrilise paigutusega ja liikuvad sillad ka erisugused (olen näinud ühes lülitis koos ka hõbetatud ja pindamata sildasid), siis selles etapis on kindlasti vaja mingid fotod teha.
Lamellid tuleb läikima lüüa (puhastusvahendeid ja -meetodeid on mitmeid, ühel ühesugused väidetavad ohud, teisel tesistsugused).
Kõik väiksed komponendid tuleb vahepeal mingisse kaanega suletavasse karpi panna - muidu jalutab kodutiiger üle laua ja kadunud need ongi.
Peale seda saab lüliti kokku panna ja soovi korral veel kontaktipuhastusvahendiga üle lödistada - et sidlade siemistelt kontaktpindadelt ka oletatav oksiid eemaldada.
Põhja all olevad nagade tagasipainutamisek sobivad väiksed "kullinokad" või muud paraja suurusega kitsad näpitsad (elektriku kaablipuhastustangid vms).
Enda kogemuse põhjal sellist tüüpi lülititega mingeid erilisi riske peale juppide kaotsimineku ei ole ette tulnud.
